Julianus Inkasso ei nõua autoomanikelt alusetute nõuete tasumist
Lõppeval nädala ilmus ajakirjanduses mitu artiklit, mis baseerusid ühe õigusbüroo blogipositusel, milles valeväiteid esitades ja lugejaid eksitades üritati jätta mulje justkui Julianus Inkasso nõuaks alusetute võlanõuete tasumist. Kahjuks ei ole tegemist esimese korraga, mil tänaseks kurikuulsaks saanud õigusbüroo üllitab turundusliku teksti, mille eesmärgiks tundub olevat külvata segadust, et seeläbi saada endale rohkem kliente.
Ka aastal 2020 esineti ERRi saates „Suud puhtaks“ valeväidetega Julianus Inkasso aadressil, mille aluseks oli võltsitud kiri võlanõudega. Olgugi, et Rahvusringhääling vabandas hiljem võltsingu saates avaldamise eest, nii otse-eetris kui ka oma uudiste portaalis (link: https://www.err.ee/1192702/volanoustaja-inkassode-tegutsemises-valitseb-eestis-metsik-laas), ei takistanud see loetud päevad pärast saate eetrisse minemist õigusbürool avalikult väita, et Julianus eksitab lisaks võlgnikele ka meediat.
Kõnealune õigusbüroo on Justiitsministeeriumi pikaaegne koostööpartner, osutades inimestele riigieelarvest doteeritud õigusabiteenust. Kuivõrd teenuse eest maksab suuresti maksumaksja, mitte konkreetne klient ise on õigusbüroole väga kasulik esineda lahmival viisil, mis tekitab võimalikult paljudes inimestes arvamuse, et nende õigusi on rikutud. Ja ühtlasi pakkuda ka koheselt samadele inimestele „õigusabi“, mille eest maksab riik, mitte klient.
Kuidas ettevõte, mis pakub õigusnõustamise teenust, ei oska aegunud ja alusetul nõudel vahet teha, jääb paraku arusaamatuks ja selgusetuks. Küllap on püütud teadlikult leida oma blogipostitusele võimalikult sensatsiooniline pealkiri ja seetõttu on meelega neid kahte mõistet segades kirjutatud kokku lugu, mis paljusid võib eksitusse ajadagi.
Olgu siinkohal selgitatud, mis vahe on alusetul ja aegunud nõudel. Alusetu nõue on nõue, millel pole alust ehk kohustust kellelegi midagi maksta ei ole kunagi tekkinudki. On tõsi, et alusetuid nõuded tasuma ei pea. Julianus Inkasso ei nõua autoomanikelt alusetute nõuete tasumist. Me nõuame sisse nõudeid oma klientide nimel ja tuginedes klientidelt saadud andmetele. Loomulikult ei saa välistada lõpuni võimalust, et andmetes esineb mõni viga või eksitus, näiteks väidetav võlg on varasemalt tasutud. Aga need juhtumid on üliharvad ja sellised vead tulevad kiiresti välja ning need parandatakse. Ükski inkassofirma ei saa endale lubada teadlikult alusetute nõuete sissenõudmist.
Aegunud nõue on nõue, mis on tekkinud (seega sellel on alus), aga mille sissenõutavaks muutumisest on möödunud piisav aeg (mis on määratletud, kas seaduses või pooltevahelises kokkuleppega). Võlgnikul on õigus soovi korral keelduda aegunud nõude tasumisest. Oluline on juhtida tähelepanu asjaolule, et aegumine ei lõpeta võlanõuet ega muuda seda alusetuks. Aegumine annab lihtsalt võlgnikule võimaluse aegumisele tuginedes kohustust mitte täita. Tegemist on võlgnikule seadusega antud instrumendiga mida võib, aga ei pea kasutama. Kui pooled ei saavuta üksmeelt võlanõude aegumise osas, siis tahestahtmata lõpliku tõe saab välja selgitada üksnes kohus, kuhu mõlemal poolel on õigus (aga mitte kohustus) pöörduda.
Tasulise teenuse eest on kohustus tasuda, lepingu tingimusi rikkudes kaasneb kohustus tasuda leppetrahv kui lepingu tingimused seda ette nägid. Küsimusele, kas ma peaksin maksma võlanõude, millel on alus, aga mis on minu hinnangul aegunud, on igaühe enda tõekspidamiste ja veendumiste küsimus.
Üldiselt inimesed mõistavad, et võetud kohustused tuleb täita ja tasulise teenuse eest on kohustus ka maksta. On ka inimesi, kes tarbivad tasulist teenust ja jätavad selle eest teadlikult tasumata ning jätavad teadlikult tasumata ka esitatud trahvinõude olles arvamusel, et kui võlausaldaja pöördub inkasso poole, siis see on justkui karjuv ebaõiglus. On ilmselge, et lõppkokkuvõttes maksab võlgnike põhjustatud krediidikahju kinni tarbijad, kes tasuvad teenuse eest korrektselt. Kogu kahju kajastub alati teenuse hinnas. Mida vähem on võlgnevusi, seda soodsamad on teenused seaduskuulekale tarbijale.
Vastab tõele, et parkimistrahvide puhul oli võlanõude menetlemisel suureks takistuseks Transpordiamet seisukoht, mis takistas parkimiskorraldajatel või nende esindajatel hankida parkimistingimusi rikkunud autoomanike kontaktandmeid. Samuti vastab tõele, et seda seisukohta muutsid erinevad kohtulahendid. Tänaseks on Transpordiamet nõustumuses, et parkimistingimusi rikkunud autoomanike andmete saamiseks esineb õigustatud huvi. Eksitav on õigusbüroo väide, justkui oleks eeltoodust tulenevalt leppetrahvi nõuded mõistliku aja jooksul esitamata. Leppetrahvi nõue on esitatud koheselt kui see on jäetud sõiduki esiklaasil kojamehe vahele. Sõnasõnalt on vastavale järeldusele jõudnud Riigikohus tsiviilasjas nr 2-17-117146 tehtud kohtulahendis.
Lisaks on õigusbüroo välja tulnud väitega, et aegunud nõudel maksehäireregistrisse asja ei ole. Tegemist väitega, mis ei vasta tõele. Lisaks on postituses toodud terve rida tingimusi ning väiteid, et ainult nende tingimuste esinemisel võib maksehäiret avaldada. Kuidas õigusbüroo sellisele arvamusele jõudis, jääb kahjuks arusaamatuks, kuna arvamusele ei ole lisatud viiteid. Isikuandmete kaitse seaduse sätestab eeldused, mis on vajalikud maksehäire avaldamiseks, sealhulgas ka selle, et maksehäiret võib avaldada kuni 5 aastat alates kohustuse rikkumise lõppemise hetkest.
Oliver Markvart
Julianus Inkasso juhataja